Pokker – tüüpilised algajate vead

Lapsevanemana olen õnnelik pigem siis, kui mu poisid mängivad kaardimänge, mitte aga slotikaid, ruletti või muid mänge, mis väga palju mõttetööd ei eelda. Blackjackist sai siin juba pikemalt räägitud ja minu arvates on see noore inimese aju arendamiseks väga hea mäng, eriti kui tutvustada noortele ka strateegiaid ja ei mängita niisama uisa-päisa lahmides. Täna tutvustan aga veel ühte laialtlevinud mängu, milleks on pokker.

Nõuab kaasamõtlemist

Pokker on minu arvates populaarne just samadel põhjustel, nagu blackjack’ki – seal on vaja tunda reegleid, vaja palju taipu, arendab keskendumisvõimet, on kaasahaarav ja ajutööd stimuleeriv. Hetkel on võimalik mängida ka lugematul arvul eri tüüpi pokkereid, millel kõigel on veel omad nüansid ja reeglid ja ma eriti ausaltöeldes ei kurvastagi, kui mu poisid seda sõpradega mängivad. Olgu ka mainitud, et enamasti mängivad nad ikkagi ilma rahaliste panusteta – ei tahaks, et neist mängusõltlased saaksid. Alljärgnevalt aga mõned tehtud tähelepanekud.

Vead, mida algajad pokkeris sageli teevad:

Mängitakse iga “käega”. Olen märganud et algajad mängijad tunnevad end mängust välja jäetuna, kui nad iga kord panust ei tee. Siinkohal on olulised kannatus ja distsipliin ning aru saamine, et millise “käega” on mõtet edasi panustada ja millisega mitte.

Kardetakse kaotada. Sageli “foldivad” algajad mängijad kohe, kui kaotavad enesekindluse või ei ole 100% kindlad, et nad võivad võita. Tihti on lauas keegi agressiivsem mängija ja siis kogenematumad mängijad tõmbavad tagasi, arvates, et agressiivsel mängijal on neist tugevam käsi. Sageli see aga nii pole. Tasub oma instinkte usaldada ja mitte kartma lüüa.

Tehakse ebaproportsionaalselt suuri või väikeseid panuseid. Ka see oskus tuleb kogemusega, et aru saada, mismoodi panustega manipuleerida, mängu käiku kontrollida – arvestades samal ajal, mis kaardid sul endal käes on.

Käes olevatesse kaartidesse liiga kinni jäämine. Kuigi sul võivad käes olla kaardid, millel on potensiaal saada kokku näiteks rida või täismaja või mõni muu hea kombinatsioon, siis tuleks siiski ka osata foldida, juhul kui panused lähevad liiga suureks ja õigete kaartide kättesattumine muutub vähemtõenäolisemaks.

Mängimine kaartidega, mille väärtus ei ole nii suur, kui esialgu paistab. Jälle midagi, mis tuleb aja ja kogemusega, kui kaardimängud selgemad. Pokkeri puhul on näiteks hea nali alustava käe kombinatsiooniga AK (äss ja kuningas) – seda kutsutakse naljatamisi igasuguste nimedega, aga üks tuntumatest on “Anna Kournikova” – näeb hea välja, aga suuri võite ei too.

Liigne bluffimine. Üldiselt on küll rahuldustpakkuv tunne, kui suudad kellegi lauast välja bluffida, aga sellega ei maksa liiale minna. Kui pidevalt blufid, nähakse sind läbi ja sinu edasised blufid enam ei tööta. Seega tuleks seda ainult vahel teha ja ka sellisel juhul usutava käe kohta panuseid teha, mitte suvalisi summasid panustada.

Liiga palju emotsionaalseid otsuseid. Eriti algajate puhul tuleb ette, et tehakse palju emotsioonidel ja egol põhinevaid otsuseid. Kui tunned, et see juhtub, tasub võtta korraks paus ja teha “reset”.

Vead on võimalus õppimiseks

Kui oled teinud pokkerilauas mõnd ülalpool mainitud või mõnd muud algaja viga, ei tasu sellest heituda – vigadest ju õpitaksegi. Kõik pokkerimängijad teevad vigu ja profimad teevad neid lihtsalt harvem.

Kokkuvõtvalt aga leian siiski, et kaardimängud nagu pokker ja blackjack on arendavad ja ei tasu karta, kui noored neid mängivad.